Ma ei saa aru. Ma ei mõista. See ongi ELU? Süda on nii habras. Ma ei taha mitte midagi teha. Ei oska seda enam nautida. Ma ei tea mida ma tegema pean... Segaduses, kuhu minna mida teha. Mõtted on nii segased nii halvad. Tunnen puudust - kõigest. Nutt on koguaeg kurgus.
Külm tunne. Üksik . Tahaks et midagi juhtuks , midagi halba....
Eksimine on inimlik , ja üritan oma vigadest õppida. Andestus neile kellele olen haiget teinud...
No comments:
Post a Comment